Euroopa kestlikkuse valdkonna õigusaktid toimivad direktiivide kujul. Direktiiv seab eesmärgi ja raamistiku, kuid muutub siduvaks alles siis, kui liikmesriik selle riiklikusse seadusandlusesse üle võtab. Austria teeb seda omaenda seadusandlike protsesside kaudu, omaenda ministeeriumide, omaenda konsultatsiooniringide ja omaenda tempoga. Euroopa teksti ja Austria seaduse vahel toimub seega tõlkeprotsess ning selles tõlkeprotsessis tehakse valikuid: ulatuse osas, selle osas, kes mille eest vastutab, selle osas, kuidas järelevalve korraldatakse, ja selle osas, millised üleminekureeglid kehtivad.
See on tuum, miks Euroopa reegel võib Austrias näha välja teistsugune kui direktiivi enda tekstis. Mitte sellepärast, et Austria reeglit eirab, vaid sellepärast, et riiklik ülevõtmine on lihtsalt omaette dokument, oma nummerdusega ja oma tõlgendusega mõistetest, mis direktiivis on teadlikult avatuks jäetud.
On mõned kohad, kus riiklik ülevõtmine tekitab struktuurse erinevuse, isegi kui Euroopa seadusandja kavatsus on kõikjal sama.
Ükski neist mehhanismidest ei ole Austriale ainuomane. Sama mustrit on näha selles, kuidas Tšehhi erineb Euroopa joonest, ja selles, kuidas Portugal tõlgib Euroopa joone omaenda seadusandlusesse. Direktiiv on sama, riiklik käsitlus mitte.
Selle tulemuseks on, et küsimusele „kas minu ettevõte jääb selle kohustuse alla” ei saa kunagi vastata ainult Euroopa tekstiga. Alati on vaja teist kihti: riiklikku lisandust, mis on pandud Euroopa aluse peale. Austria puhul tähendab see, et kehtiv seadusetekst ja sellega kaasnevad rakenduseeskirjad on ainus usaldusväärne allikas piirmäärade, tähtaegade ja järelevalve üksikasjade osas. See leht kirjeldab mehhanismi, mille kaudu erinevus tekib, mitte hetkel kehtivaid arve, sest need muutuvad ja pealegi ei ole need kindlad enne, kui riiklik seadusandlus on lõpule viidud või muudetud.
Seda riiklike lisanduste mustrit on hea ära tunda ka siis, kui võrrelda seda riigiga, kus Euroopa alus on sama, kuid riiklik käsitlus on põhjalikult dokumenteeritud, nagu on näha Saksamaal kehtivate riiklike lisanduste puhul ja Prantsusmaal kehtivate riiklike lisanduste puhul. Kes tegutseb mitmes riigis, peab seega iga riigi puhul uuesti kindlaks tegema, kus riiklik lisandus asub, ega tohi eeldada, et ühes riigis kehtestatud kohustus kehtib automaatselt samal moel ka teises riigis.
Juhatuse liikme, finantsjuhi, peajuristi või siseaudiitori jaoks tähendab see, et esimene küsimus ei ole „mida ütleb Euroopa direktiiv”, vaid „mida on Austria sellest teinud ja millist osa organisatsioonist see konkreetselt puudutab”. See sõltub muu hulgas sektorist: viis, kuidas kestlikkuskohustused rakenduvad näiteks ehitussektorile kehtivate ESG-reeglite puhul, erineb sellest, kuidas see avaldub paigaldussektorile kehtivate ESG-reeglite puhul, ja need sektoripõhised erinevused lisanduvad riiklikele erinevustele. Compliance Check on mõeldud selleks, et need kaks kihti, Euroopa ja riiklik, iga kohustuse puhul lahti harutada ja määrata vastutav omanik, koos tõendite ja kontrollmeetmega, nii et juhatus saab tõendada, et tal on ülevaade, selle asemel et peaks väitma, et tal on ülevaade.
Seda ülevaadet koostav tööriist on valmimisel. Kes soovib juba praegu teada, kuidas see oma olukorra jaoks toimib, saab end registreerida ooteloendisse.
Niipea kui on selge, millised kohustused kehtivad ja kes nende eest vastutab, tekib teine küsimus: kui suurt osa sellest tulenevast tööst saab automatiseerida. Aruandluse kogumine, tõendusmaterjali kontrollimine ja kontrolliregistri pidamine on ülesanded, mida saab hästi jaotada. FTE TO AI töövoo skaneering arvutab iga ülesande kohta välja, kui suure osa sellest tööst saab AI üle võtta, nii et muutub näha, kus on vaja inimtööjõudu ja kus saab korduva töö käest ära anda.
Vraag maar welke verplichting op u van toepassing is, en waaraan u dat kunt aantonen.
Answers come from this site’s knowledge base. Not tailored advice, and not a scan of your company.