CSRD on direktiiv, mitte määrus. See vahe on iga riiklikke lisanõudeid käsitleva küsimuse tuum. Direktiiv seab eesmärgi ja miinimumraamistiku; iga liikmesriik võtab selle üle omal moel siseriiklikku õigusesse, oma seadusandliku protsessi, oma terminoloogia ja oma vabadusega muuta osi rangemaks või täpsemaks. Prantsusmaa on selle ülevõtmise teinud oma õigussüsteemi raames, kodifitseerides seda oma kaubandus- ja äriühinguõiguses. See tähendab, et Prantsuse tekst ei ühti automaatselt üks-ühele Euroopa lähtetekstiga, isegi kui kavatsus on samasugune.
Juhatuse jaoks, kes peab tõendama, et on olukorda kontrolli all hoidnud, ei ole see teoreetiline küsimus. Kes vaatab ainult Euroopa direktiivi ja eeldab, et riiklik ülevõtmine sellega automaatselt kokku langeb, riskib jätta tähelepanuta kohustuse, mis Prantsuse tekstis on veidi teisiti sõnastatud või hakkas kehtima veidi varem või laiemalt, kui direktiivis endas kirjas on.
Prantsusmaal on juba pikemat aega kohustusliku mittefinantsilise aruandluse traditsioon, oma olemasoleva raamistikuga, mis eelnes CSRD rakendamisele. Kui Euroopa direktiiv võetakse üle riigis, kus on juba olemas riiklik raamistik, tekib tihti kattumine: uus Euroopa kohustus sulandatakse olemasolevatesse riiklikesse struktuuridesse, selle asemel et eksisteerida täiesti uue raamistikuna vana kõrval. Sellel kattumisel võib olla mõju sellele, kes täpselt kohustuse alla kuulub, milline asutus teostab järelevalvet ja millised täiendavad nõuded kehtivad vormile või kindlusandmisele.
Kas ja mil määral see konkreetse ettevõtte jaoks vahet teeb, sõltub Prantsuse ülevõtmise täpsest tekstist konsulteerimise hetkel ning ettevõtte oma positsioonist kohaldamisala piires. See ei ole konstant; õigusakte ja nende tõlgendust pädeva Prantsuse järelevalveasutuse poolt võidakse muuta. Kindla piirmäära või kindla tähtaja nimetamine tekitaks sellel lehel eksitava kindlustunde, mis ei pea paika kohe, kui teksti muudetakse.
Mehhanism, mis Prantsusmaal kehtib, ei ole selle riigi ainuomane. Muster kordub iga korra, kui direktiiv saab riikliku ülevõtmise liikmesriigis, kus on juba olemas oma aruandlusraamistik või oma järelevalvestruktuur. See, mis tavaliselt muutub, on üks kolmest elemendist: kohaldamisala, kes kohustuse alla kuulub, asutus, kes teostab järelevalvet ja jõustab nõudeid, ning vorm, milles aruandlus tuleb esitada, sealhulgas kindlusandmise nõuded. Seetõttu võib sama Euroopa reegel hakata ühes riigis kehtima varem kui teises, või kehtida veidi teistsuguse sihtrühma piiritlusega.
Just seepärast alahinnatakse riiklikke lisanõudeid nii tihti. Juhatus, kes tunneb Euroopa teksti, arvab, et tunneb kohustust. Kuid riiklik lisanõue on see, kus kohustus muutub konkreetseks: milline asutus nõuab tõendeid, millises vormis ja kellelt. Sama erinevust näeb ka teistes liikmesriikides sarnasel viisil. Nii on näha, kuidas riiklik rakendus muutub, kui vaadata seda, kuidas Belgia on CSRD-d riiklikult rakendanud, seda, kuidas Hispaania on Euroopa direktiivi oma õigusesse üle võtnud või Itaalia rakendust samale Euroopa kohustusele. Ka Poola CSRD ülevõtmine, Rootsi rakendus direktiivile ja Taani riiklik lisanõue samale Euroopa reeglile näitavad, et Euroopa alus on püsiv, kuid riiklik kiht seda ei ole.
See leht kirjeldab mehhanismi, mitte Prantsuse teksti praegust seisu. Kes soovib täpselt teada, mis praegu kehtib, kontrollib otse ametlikku Prantsuse õigustekst ja pädeva Prantsuse järelevalveasutuse avaldatud materjale, mitte kokkuvõtet, mis on kirjutatud mingil ajahetkel minevikus. Ülevõtmisel olev õigusakt on liikuv sihtmärk; tekst, mis on täna korrektne, ei pea pärast seadusemuudatust seda enam olema.
Kindel on aga küsimus, mille juhatus peab endale esitama sõltumata täpsest tekstist: kas on kirja pandud, kes organisatsiooni sees vastutab Prantsuse ülevõtmise jälgimise eest, on olemas kindel ajahetk, mil see tekst uuesti kontrollitakse, ja on olemas tõend selle kontrolli kohta. See ei ole sisuline väide selle kohta, mida Prantsusmaa nõuab, vaid väide selle kohta, kuidas organisatsioon hoiab tõendatavat kontrolli kohustuse üle, mis võib muutuda.
Teadmine, et riiklik lisanõue on olemas, ei ole samaväärne tõendamisega, et organisatsioon on selle jaoks korraldatud. Ehitamisel olev Compliance Check on mõeldud selleks, et iga kohustuse jaoks fikseerida vastutaja, tõend ja kontroll, nii et juhatus saab igal hetkel näidata, kes mille eest vastutab ja millel see põhineb. Kes soovib seda kasutada kohe, kui see on saadaval, saab liituda ootenimekirjaga.
Riiklike ülevõtmiste jälgimine, muudatuste märkamine ja tõendite fikseerimine iga kohustuse kohta on suures osas korduv töö: allikate kontrollimine, muudatuste jälgimine ja dokumentatsiooni struktureerimine. See teeb sellest sobiva kandidaadi läbi arvutamiseks FTE TO AI töö-skaneerimises, mis kaardistab ülesande kaupa, milline osa sellest tööst on üle võetav AI poolt ja milline osa jääb inimtööks.
Vraag maar welke verplichting op u van toepassing is, en waaraan u dat kunt aantonen.
Answers come from this site’s knowledge base. Not tailored advice, and not a scan of your company.