CSRD on direktiiv, mitte määrus. See vahe on iga riiklike erisuste küsimuse tuum. Direktiiv sätestab eesmärgi ja miinimumraamistiku; iga liikmesriik võtab selle seejärel üle omaenda õigusaktide kaudu. Hispaania teeb seda riikliku regulatsiooni kaudu, mis toetub olemasolevatele kohustustele seoses mittefinantsteabega, ja see ülevõtmine võib mõnes osas olla range, laiaulatuslikum või teisiti sõnastatud kui Euroopa tekst. Kes loeb ainult direktiivi, jääb seega ilma just sellest osast, mis Hispaanias vahe teeb.
Riiklikud erisused ei teki juhuslikult. Need paiknevad struktuurselt piiratud arvul kohtades õigusaktides:
Hispaania puhul kehtis mittefinantsteabe kohta juba varem riiklik raamistik, mis oli üles ehitatud varasemate Euroopa ja riiklike õigusaktide alusel. CSRD ülevõtmisel ei eraldatud see raamistik olemasolevast, vaid see põimiti sellesse. See tähendab, et ettevõte, kes vaatab, mis Hispaaniaes kehtib, ei peaks lugema ainult uut teksti, vaid peab ka kontrollima, mis vanast kohustusest on kehtima jäänud uue kihi kõrval või selle all.
Küsimusel "kas minu ettevõte kuulub CSRD alla Hispaanias" ei ole seetõttu kindlat vastust, mis kehtiks ühtviisi kogu Euroopas. Vastus sõltub künnistest, nagu need on kirja pandud Hispaania ülevõtmisseaduses, sellest, kas Hispaanias asuv tütarettevõte arvestatakse kaasa mujal Euroopas asuva grupi juures, ja kuupäevast, mil riiklik seadus tegelikult jõustus või veel jõustub. Need kuupäevad erinevad liikmesriikide vahel ja neid kohandatakse regulaarselt Euroopa viivituste või riiklike otsuste tõttu. Kes vajab arvu või aastaarvu, leiab selle Hispaania kehtivast seadustekstist ja määratud järelevalveasutuse selgitusest, mitte direktiivi üldisest kokkuvõttest.
Sama mehhanism kehtib igas liikmesriigis, veidi erineva tulemusega. Näiteks on näha, kuidas Itaalia CSRD ülevõtmine erineb direktiivi tekstist, kuidas Poola on lisanud omad täiendused riiklikesse õigusaktidesse ja kuidas Rootsi on kohustuse sobitanud juba olemasolevasse aruandlusraamistikku. Ka võrdlus Taani lähenemisega järelevalvele ja jõustamisele, Iirimaa ülevõtmisega ja riikliku järelevalveasutuse rolliga ning Austria käsitlusega ulatuse ja künniste osas näitab, et direktiiv on ühine lähtepunkt, mitte ühine tulemus. Ettevõtte jaoks, millel on tegevuskohti mitmes riigis, tähendab see, et igale riigile omane erisus tuleb kindlaks teha eraldi; ühest riigist teise ekstrapoleerimine annab vale pildi.
Teadmine, et Hispaanial on oma ülevõtmine, on esimene samm. Järgmine samm on vähem ilmselge ja ulatub kaugemale kui vaid see leht: igast sellest ülevõtmisest tulenevast kohustusest peab olema kindlaks määratud, kes organisatsiooni sees on omanik, mis tõend näitab, et kohustus on täidetud, ja mis control hoiab tõendi korras. Juhatus, mis suudab näidata, et ta on olukorra üle kontrolli all, ei tee seda viitega direktiivile, vaid ülevaatega, kus kohustus, omanik, tõend ja control on koos. Selle ülevaate loob Compliance Check; tööriist, mis seda ülevaadet riigi ja kohustuse kaupa üles ehitab, on valmimisel. Kes soovib sellega juba töötada, saab registreeruda ootenimekirja.
Kui on selge, millised kohustused Hispaaniaes kehtivad ja kes nende eest vastutab, tekib loomulikult küsimus, kui palju sellest töösest peab tegelikult jääma inimtööks. Tõendite kogumine, controlide jälgimine ja riiklike õigusaktide muudatuste jälgimine on ülesanded, mis lasevad end jaotada etappideks, ja mitte igal etapil ei ole vajalik sama määra inimhinnang. FTE TO AI töömahuskaneering arvutab ülesande kaupa välja, kui suure osa sellest saab AI üle võtta, nii et selgub, kus vabaneb võimsus ja kus on vajalik inimlik kontroll.
Vraag maar welke verplichting op u van toepassing is, en waaraan u dat kunt aantonen.
Answers come from this site’s knowledge base. Not tailored advice, and not a scan of your company.