IKT-sektor mõtleb harva esimesena iseenda peale, kui jutuks tulevad kestlikkusreeglid. Tarkvara, hostimine, pilveteenused ja IT-teenused jätavad mulje sektorist, millel puudub korsten. See kuvand on eksitav. Andmete taga peituv arvutusvõimsus, seadmete tarneahel ja sõltuvus energiast ning haruldastest toormaterjalidest teevad, et IKT-ettevõtted satuvad korraga mitmele rindele: energiakasutajana, hankijana pikas ja tihti läbipaistmatus tarneahelas, ning üha sagedamini tarnijana teistele sektoritele, mis peavad ise vastama karmimatele reeglitele. Kes töötab suure kliendi jaoks finantssektoris või ehitussektoris, saab kestlikkusandmete küsimuse selle kliendi kaudu tagasi, ka siis, kui ettevõte enda tegevus sellele otseselt ei allu.
Küsimusele "millised ESG-reeglid kehtivad IKT-sektorile" ei ole kindlat vastust, kuna ükski reegel ei ole kirjutatud spetsiaalselt IKT jaoks. Kehtivad kohustused tulenevad tegurite kombinatsioonist: ettevõtte suurusest, sellest, kas tegemist on börsil noteeritud ettevõttega, ulatusest, mil määral töötatakse isikuandmete või kriitilise infrastruktuuriga, ja positsioonist klientide ahelas, kellel on ise raporteerimiskohustused. Käputäie töötajatega tarkvaraettevõte allub teistsugusele režiimile kui pilveteenuse pakkuja, mis osutab kriitilisi teenuseid finantssektorile. See on sama ebaselgus, mis kordub küsimuse juures, millised ESG-reeglid kehtivad finantsteenuste sektorile: sektori nimi ei määra režiimi, seda teevad ettevõtte tunnused.
Euroopa õigusaktid on aluseks, kuid viis, kuidas liikmesriigid neid õigusakte siseriiklikku õigusesse ülevõtavad, erineb. Suuruse määratlused, raporteerimiskohustuste ulatus ja tähtajad, mille jooksul kohustusi tuleb täita, sätestatakse riigiti erinevalt. IKT-ettevõtte jaoks, mis tegutseb mitmes riigis, või mis kuulub emaettevõtte kaudu teises riigis grupiraportile, tähendab see, et Euroopa reegel iseenesest ei ole vastuseks piisav. Riiklik ülevõtmine tuleb igal juhul kõrvale asetada. Seesama riiklik ülekate mängib rolli energiasektori ESG-kohustuste juures ja kinnisvarasektorile kehtivate reeglite juures: Euroopa tekst on alati lähtepunkt, mitte kunagi lõpp-punkt.
Sageli korduvad teemad on andmekeskuste ja arvutuskeskuste energiatarbimine, riistvara päritolu ja kasutusiga, tööolud seadmete tarneahelas, ja küsimus, kas kestlikkusandmed tuleb tarnida klientidele, kellel on ise raporteerimiskohustus. Kas konkreetne kohustus kehtib, sõltub ettevõtte täpsest suurusest, sektorist, kuhu tarnitakse, ja asukohariigist. Asjakohase õigusakti kehtiv tekst koos vastavate piirmäärade ja tähtaegadega on leitav selle eest vastutava seadusandja või järelevalveasutuse juurest; see tekst muutub, ja sihtleht ei ole koht, kus külmutada piirmäärasid, mis võivad homme muutuda.
IKT-ettevõtete jaoks on positsioon tarneahelas tihti määravam kui ettevõtte oma suurus. Ehitussektorile tarkvaralahendusi tarniv ettevõte saab edasi suunatud küsimusi materjalikasutuse ja heitkoguste kohta, mis kuuluvad algupäraselt ehitussektori kohustuste juurde. Sama mehhanism kehtib energiaettevõtete, kinnisvaraosaliste ja finantsasutuste suunas. Kes ei tea, millist infot klient vajab enda kohustuste täitmiseks, seisab sellega tihti silmitsi vaid hilises etapis. See on üks mustritest, mis on kirjeldatud viisidest, kuidas ettevõtted saavad seadusandlusest üllatatud: mitte oma sektor, vaid kliendi sektor määrab mõnikord, mida küsitakse.
Teadmine, milliste reeglite alla ettevõte kuulub, on esimene sammu. Järgmine küsimus on, kas juhtkond suudab tõendada, et ta tunneb neid kohustusi, on need omanikule määranud ja on need tõenditega varustanud. See vahe teadmise ja tõendatavuse vahel on kesksel kohal kirjelduses, kuidas juhtkond tõendab, et ta on kontrolli all: omanikuta ja tõenditeta kohustuste nimekiri annab praktikas vähe tuge kontrolli või auditi puhul.
csrdcompliance.net jaoks arendatav Compliance Check koondab need kohustused ettevõttepõhisesse ülevaatesse: milline reegel kehtib, kes organisatsiooni sees selle eest vastutab, milline tõend on vajalik ja milline kontrollmeede sellega kaasneb. Tööriist on veel arendusjärgus. Kes soovib seda kasutada niipea, kui see saab kättesaadavaks, saab registreeruda ootenimekirja.
Kui on selge, milliseid kohustusi kohaldatakse ja kes nende eest vastutab, tekib loomulikult küsimus, kui palju aega rakendamine võtab ja kui suur osa sellest on automatiseeritav. Tõendite kogumine, dokumentide haldamine ja kontrollide kordamine on ülesanded, mida saab hästi osadeks jaotada. FTE TO AI töötsükli skaneerimine arvutab iga ülesande kohta välja, kui suure osa sellest töö tegemisest saab AI üle võtta, nii et juhtkond ei teaks mitte ainult, mida tuleb teha, vaid saaks ka reaalse pildi sellest, mis jääb struktuurselt ajakulukaks ja mis mitte.
Vraag maar welke verplichting op u van toepassing is, en waaraan u dat kunt aantonen.
Answers come from this site’s knowledge base. Not tailored advice, and not a scan of your company.